Piison PEAB lendama!

Paljudel juhtudel inimkollektiivides jookseb juht lihtsalt meeskonna ees, ning meeskond oma inertse liikumisega on tegelik suuna valija. Nii umbes võib kirjeldada ka koroona-kriisi juhtimisega seotut Eestis. Kuigi detsembri algusest peale ON kõigil omavalitsustel, koolidel, asutuste jne juhtidel võimalus seada enda juhtimisulatuses täiendavaid piiranguid, siis ikkagi peab lõpuks sekkuma Vabariigi Valitsus. Paljude asjade kurb kokkulangemine? Osalt kindlasti. Ja see ongi elu.

Belasco ja Stayer toovad lahendusena oma ikooniliseks saanud klassikus „Piisoni lend“ (eesti keeles ilmunud 2001), et piisonikari peab muutuma haneparveks, kus juhtimine on jagatud ja toimub pidev rotatsioon tugevate juhtlindude vahel – nii ei väsi keegi ära. Haneparves teab igaüks suunda, rolle kohandatakse ning tegevusi täiendatakse ja muudetakse jooksvalt reaalsetest välistest oludest lähtuvalt.  

Kindlasti on iseseisva vastutustunde kasvatamine palju vaevanõudvam kui võluva metafoori silme ette manamine.

SELGE EESMÄRK

Esmalt on igal juhul vaja ühist suunda, mida kõik meeskonnaliikmed teavad ja millesse usuvad. Isegi kui ärimudel ja strateegia ei ole muutunud, tuleb seni kokkulepitut meelde tuletada ja fookuses hoida. Kui midagi tuleb fundamentaalselt muuta, siis peab meeskond olema kaasatud.

ENESEKONTROLL

Pideva (fooni)stressi tingimustes toimetulek eeldab kõrget enesekontrolli – võimekust juhtida oma tundeid, vaatamata välistele raskustele. Oma meeskonnaliikmete enesekontrolli saab juht toetada, vähendades negatiivsete tunnete intensiivust (ja suurendades positiivseid tööga seotud tundeid). Ega piison pekstes lendu tõuse.

Me igatseme seda, mille oleme kaotanud. Aga unustame selle, mis meil alles on. Kõlab fataalselt, aga koroona-eelset maailma EI TULE ENAM KUNAGI TAGASI! Lepi sellega. Aktsepteeri ka seda, et sisimas paljud seda veel ei usu. Pole teada, milline post-COVID-19 maailm välja näeb ja seetõttu on keeruline sellesse uskuda. Juhina keskendu siin ebakindluse vähendamisele – mida me teame, millised kokkulepped peavad, missugused suunad võtame, mis on ajaraam praegu jne.

INITSIATIIV

Kui inimesed tõeliselt tunnetavad, et nad ise kontrollivad midagigi oma elus, siis edasi tuleb toetada tegutsemist. Võib käskida (välised piirangud), aga see vähendab kontrollitunnet. Siinkohal aitab tõeline dialoog, arutelu – vastamise ja põhjendamise asemel on rõhk kuulamisel ja küsimisel. Iseseisev tegutsemine eeldab:

• …arusaamist sellest, mida MINA teha saan? Suhteliselt lihtsad 3-5 punkti. Kevadise koroona-piirangu kommunikatsioon on siin heaks näiteks.

• …võimekust oodatud tegevusi teha. Siin saab juht aidata takistuste eemaldamisega.

• …kerget sotsiaalset survet. Parimal juhul toimib see enesekontrolli vahendusel. Kui iga eestlane peaks igal õhtul (kas või enda jaoks) vastama telefoni-rakenduses küsimusele, kas olen kindel, et ma täna kedagi ei nakatanud koroonaviirusesse, siis juba paljude tegutsemine muutuks. Igas meeskonnas on tähtis ka grupi solidaarsuse suurendamine – seega peaks soovitava (iseseisva ja ennetava) käitumise kinnitamine olema avalik.  

Pikaleveninud kriisi, saavutamata eesmärkide ja pideva piisoni-peksmise tulemusena võtab vahel maad aga hoopis lootusetus. „Oli ju jutt, et detsembris on viiruse tipp. Siis pidi olema jaanuari lõpp. Nüüd siis räägitakse märtsi lõpust ja osa ütleb, et kevadine puhang läheb otse sügisesse üle. Mina enam ei tea!“ Ja kui nii räägib juht, siis tema meeskonnal ei olegi head võimalust. Juht peab kõigepealt ise haneks muutuma, sh tunnistama, et pingutusele vaatamata kõik ei lähe alati nii, nagu me soovime. Tuleb tagasi saada enesekontroll ükskõik kui väikeste asjade üle. Püstita selged eesmärgid, kas või ajutiselt. Hakka tegutsema, sest see on igal juhul parem kui mitte-midagi-tegemine.