LEIA SEE "AINUÕIGE"!

8. veebruar 2022 Endel Hango

Vahel suured muudatused raputavad; isegi nii, et kogu teljestik muutub ning senised kordinaadid, mis aitasid suunda hoida, on nüüd kasutud. Vahel tunneb inimene, et 7 aastat ühel töökohal või 13 aastat suhtes sama inimesega, ei ole mind viinud sinna, kuhu olen justkui tahtnud saada. Ma ei räägi alustaja entusiastlikust ja idealistlikust unistusest, mis põrkub reaalsusega – see juhtub palju kiiremini. Ma räägin sellest, et vahel on tunne, et „kõik ei ole õigesti“, kuigi ma enda meelest ei ole midagi valesti teinud, ei ole teelt eksinud, olen isegi järjepidevalt oma unistuste nimel tööd teinud... Kõik peaks olema hästi, ja väliste märkide järgi nagu on ka, AGA tunne ei ole SEE!

Miks? Ja mida teha?

Esimene ei ole tähtis. Või tegelikult, on tähtis AINULT juhul, kui see aitaks meid „metsast välja“. Tavaliselt eksinud inimene aga oma jälgi mööda tagasi minna ei suua ning püüdlus lõppeb ringiratast ekslemisega. Seega väljapääsu või edasi liikumise seisukohalt on oluline ainult, mida nüüd edasi teha? Muidugi, kui seda ekslemist toimub korduvalt, siis tasub seda vo uurida...

Kontrolli kaarti!

Kuivõrd plaan, millest seni oled lähtunud, on praeguse reaalsusega kooskõlas? Mida tuleb plaanis täiendada/muuta? Kas sihtkoht või eesmärk on endiselt sama või tuleb seda ka muuta? Mis on õppetunnid seniselt teelt? Millised uued ressursid või takistused on ilmnenud? Iga plaani elluviimisel ilmnevad reaalsed asjaolud, millest kõike ei suuda me kunagi ette näha. „Õige“ leidmiseks, tuleb reaalsust pidevalt plaaniga kõrvutada ning viimast vajadusel korrigeerida.

Kontrolli ennast!

Millest see tunne mulle märku annab? Millises seisus ma ise üldse olen? Milline on olukorra dünaamika (see ebamugavus on süvenev või vahel lihtsalt tuleb ja siis kaob või on pidev vaikne foon)? Paljud hirmud sünnivad väsimuses ja üksinduses. Vahest oled enda vastu vähe leebe?

Sest „õiget“ ei ole olemas – see tähendab, ei ole ÜHTE. Ei ole ainuõiget. See ei tähenda, et unistuste ja ideaalide poole püüdlemine oleks vale. Vastupidi – see annab elule käiku ja värvi. Lihtsalt, kui püüdlus või tulemus hakkab ise lisastressi tekitama ja elurõõmu kustutama, siis vo on aeg prioriteete vaadata. Kas „õige“ on ikka õige? Ja kas niiviisi tegutsedes ja tundes, tahan oma aja veeta?

Sellel postitusel ei ole vastuseid