Iga väljapääs on sissepääs. Me liigume edasi, mitte välja
See algab äratuntava nägemusega, kui töö või elufaas lõpeb - lase sel minna (E.Goodman).
Läbipõlemine on teema, millest pigem ei räägita. Õnneks on aga järjest enam inimesi valmis oma lugu jagama...Mina olen valmis!
Jõudes oma karjääris punkti, kus tead, et siit enam edasi minna ei saa, tuleb paratamatult teha raskeid otsuseid. Minu karjäär (nagu ka paljude inimeste karjäär) näeb/nägi välja järgmine: peale gümnaasiumi lõpetamist tegin noorena oma kõhutunde pealt otsuse, kuhu suunda soovisin hakata minema. Juba õpingute vältel jõudsin äratundmiseni, et see on minu eriala. Lõpetasin õpingud ning asusin omandatud erialal tööle. See meeletu uhkuse tunne, mis siis valdas... seda ei ole võimalik sõnadesse panna: "Nii äge, ma olen keegi! Mul on privileeg teha midagi, mida armastan." Aastad möödusid ja tundsin, et olen õiges kohas. Avanes võimalus teha karjääri ning pürgida oma unistuste poole...Minu unistus oli saada juhiks. Sain juhiks! Minu unistus oli luua organisatsioon, mis kannab minu väärtusi. Minu unistus oli luua meeskond, kes jagab organisatsiooni väärtusi. Sain need võimalused ning olen meeletult tänulik.
Uue asutuse käivitamine on väga põnev protsess. See haarab endasse. Märkamatult olin täiega sees. Ei teinud vahet ööl ega päeval. Ei vaadanud kella, polnud aega isegi süüa. Sest tundsin, et tegin seda, mida soovisin ning seda, milleks olinloodud ja valitud. Tegin rohkem, kui minult oodati. Tegin rohkem, kui isegi endalt ootasin, sest see on ju see, mida armastan. On ju?!
See kestis mõnda aega ning äkitselt tundsin, et olin muutunud pahuraks ja ei ole enam rahul sellega, mida tegin. Ei olnudrahul enda tehtuga. Hakkasin tundma, et ei saa hakkama ja olen täiesti sobimatu sellesse maailma. Kuskil on kindlasti keegi, kes teeks seda palju toredamalt... Leidsin end mõtlemast, et kuidas ja miks küll olen jõudnud sellesse punkti. Kas olen oma elu raisanud millegi peale, mida ma teha ei oska ja ei tahagi? See on päris hirmutav tunne...
Need mõtted olid tugevaks häirekellaks, et midagi tuleb muuta. Niimoodi edasi ei saa. Otsustasin lahkuda valdkonnast, millesse olin pannud oma hinge ja oma südame. Kohast, mida armastasin. Võtsin aja maha ja võtsin vastu pakkumise, mis oli kaugel sellest, mida senini teinud olin. Tegin seda, mis parasjagu vaja oli, leidmata oma tegemistel mingitki sisulist mõtet. See toetas mind ja oli sel hetkel parim (enda arvates), mis enda jaoks teha sain. Ma teadsin, et mul on vaja aega ja seda mul õnneks oli. Ma otsisin oma kohta läbi teiste inimeste kogemuste - lugedes raamatuid ja kuulates podcaste. Otsisin inspiratsiooni. Mul oli võimalus vaadata enda sisse ja kuulata ning mõista. Mul puudus siht, aga samas tundsin ma, et ei eksle sihitult.
Usun, et see, kuhu kuuluda soovid, tuleb sinu ellu õigel hetkel, pead vaid olema avatud. Juhina tundsin sageli, et vajan tuge. Täna omandan ise oskusi superviisori ja coach’na. Annan oma panuse maailma, mis on suunatud inimestele ja nende toetamisele. See on põnev ja kõnetab mind,....vägagi. Samas, tunnen, et olen hüpanud pea ees tundmatusse vette ja pean leidma mooduse, kuidas ujuda. See tekitab minus pisut ärevust, kuid õnneks teavad Endel ja Liis, millisesse suunda tuleb minna.
Õnneks on mul tugi, millele toetuda, et veidigi hinge tõmmata. Ma ei ole tagasi kaldasse pöördunud. Lähen ikka edasi. Ma ei tea, kuhu see välja viib, aga olen kindel, et see jõuab välja täpselt sinna, kuhu see välja jõudma peab...
Usk endasse ja oma võimetesse on see, mis kannab!
Sellel postitusel ei ole vastuseid