Loome koos lootust!
Ei tahaks küll küüniline tunduda, aga mis selle kõige mõte on? Minu kui koolitaja-konsultandi ja psühhoterapeudi käest küsivad seda üha enam minu individuaalkliendid, meeskonnad peegeldavad koolitustel ja coachingutel sarnast emotsiooni. Turundajad kasutavad pealkirju nagu „Sein on ees“, koolitajad tegelevad hiromantiaga, pakkudes tuleviku tarkusi ja oskusi ning kõige populaarsem ajakirjanduslik lugemine on optimistlik sõjapäevik.
Samas kinnitavad teadlased, spetsialistid ja poliitikud, et hullem on alles ees. Igas mõttes.
Küsimus „mis selle kõige mõte on“ on minu meelest igati õigustatud ja täpne. Mitte, et mõtet ei ole – see küsimus ise on kõnekas. Kohe alla anda ja hinge heita on kindlasti liiga ennatlik. Seega peaks kuidagi aru saama, mida on mõtet teha, kuhu on mõtet panustada, et mitte pärast lollika jääda. Puht inimlikult on see ka ressursi küsimus. Juba sõna „elekter“ viib paljudel vererõhu kõrgustesse...
See on muidugi üks võimalus – võtta natuke sarkastiline distantseeritud positsioon ning lootusetus ja mure absurdini viia. Ise samal ajal salaja konserve kapinurka kogudes. Nii saab emotsionaalselt ennast eemaldada, „mind see väga ei puuduta“, sahver saab täis ja tegelikult oleme jamaks kordi rohkem valmis kui paar aastat tagasi. Probleem niisuguse lähenemise juures on see, et väga pikalt ennast poolitada ei saa. Inimene kas põleb läbi või läheb endaga vastuollu. Mulle tundub, et praegu on see piir käes.
Praegu on paljude jaoks üheks täitmata vajaduseks LOOTUS. Nii tööl, koolis kui isiklikes suhetes. Lootus on üks seitsmest kristlikust voorusest. Lootus on ka lolli lohutus. Lootus on soovi täitumise ootus, usk sellesse. Optimistlik meelelaad, mis põhineb positiivse tulemi ootusel nii isiklikult enda elu kui maailma suhtes üleüldiselt.
Optimismi ja lootust nagu ka enesekindlust ei saa olla liiga palju, kui sellega kaasneb realistlik tegustemine. Ühiselt ja ausalt hirmudele otsa vaadates ei paistagi need enam nii suured.
Meie saatus on püsida tüüril
kõigi lootuste avariiski
ja tõdede vankuval müüril
meelt heita – ning elada siiski.
Heiti Talvik, "Jumalate hämaras" kogust "Kohtupäev" (1937)
Inimesena olen hakanud kõigis oma rollides lootuse koos loomist teadlikult toetama:
1. Eesmärgid. Selged mõõdetavad eesmärgid hoomatavaks ajaks annavad inimestele suurema mõju nii psühholoogiliselt kui objektiivelt.
2. Kasvumõtteviis. Elujäämine ei anna elule piisavalt mõtet – kogemus õppimisest ja tõelisest kasvamisest annab palju rohkem.
3. Väärtused. Oma tegevuse kooskõlla viimine enda ja ümritsevate põhiväärtustega annab kindla pidepunkti ja kõige tormisemates tingimustes.
4. Perspektiiv. Regulaarne samm tagasi ja refleksioon aitab vajadusel suunda korrigeerida ning rõõmu tunda saavutatust.
Kuna kõik me oleme sarnases kohas, igal juhul mõjutame üksteist ning saame mõjutatud, siis soovin kõigile selleks hooajaks peamselt: loome koos lootust!
Sellel postitusel ei ole vastuseid