Negatiivsus ei tooda negatiivsust

Ohvriabisse satuvad tööle inimesed, kes on tõelised oma ala entusiastid, inimesed, kes tõesti soovivad muutusi esile kutsuda, aidata, maailma paremaks muuta. Nad usuvad sellesse, et nad suudavad. Selliste kõrgete standarditega inimeste karjääri on sisse kirjutatud ka suur risk läbi põleda. Peamiselt sellepärast, et alguses me põleme 😊. Nägin palju inimesi lahkumas ja ka läbi põlemas. See on midagi, millega arvestada ja teadlikult tegeleda.

Kas teeme koos või omaette?

Kõige suurem faktor läbipõlemiseks või ka selle ennetamiseks on koostöö. Kas jääme üksi või saame tiimis üksteisele toeks olla? Üksi jääme aga peamiselt sellepärast, et kellelgi ei ole emotsionaalselt keerulise töö kõrvalt ressurssi, et märgata kolleegi või meeskonnaliiget, vahel ei toeta seda ka meeskonnasisene struktuur, mis näiteks ei ole suure rapsimise kõrvalt välja kujunenud.  Varem või hiljem taipab igaüks, et oma abikaasat või sõpru oma töömuredega ülekoormata ei mõju suhetele positiivselt. Mis siis aitaks peale paljuräägitud märkamise? Tegin vabatahtlikuna kovisioonigruppe töötajatele, kes sõja puhkedes võtsid ise veel erinevaid lisaülesandeid, sest neid kannustas soov aidata. Kovisioon on üks vorm, mida ka osalejad tagasisides märkisid, kus on võimalik „auru välja lasta“ ja ka end ette valmistada uuteks väljakutseteks. Sarnaste grupis on võimalik tajuda, et samasuguseid probleeme ja väsimust on paljudel teistel, mis tähendab, et sa ei ole üksi kurnatud ja kurb. Samas on sarnase töö tegijatel ka erinevaid takistusi ja lahendusi ehk võimaldades mõlemaid turvalises keskkonnas jagada, tekib uusi mõtteid, jõudu ja motivatsiooni jätkata või teha selge otsus, kuidas edasi. Grupis saab seda kõike kiiremini ja sellest on rohkem kasu, sest erinevate kogemuste palett on kirev ja uus. Oma murede, mittehakkamasaamiste ja küsimustega üksi jäämine ei toeta koostööd ega ka pikaajalist pühendumist. Olen veendunud, et kovisioone või supervisioone peab regulaarselt korraldama kõigi inimestega töötajatega.

Kas tunded on head ja lubatud või takistus ja nõrkuse tunnus?

Märkasin, et kui meeskonna kultuuris on kombeks pigem rääkida nn kangelaslugusid ja probleeme lahendatakse ainult ratsionaalselt, siis ei jää negatiivsematele tunnetele ruumi. Me oleme harjunud emotsionaalset ja ratsionaalset vastandama, seetõttu peetakse mõningal juhul lugu emotsioone allasuruvast käitumisest, mis tekitab esialgu arusaamise, et oleme tublid ja saame hakkama. Kuni enam ei saa. Emotsioone allasuruv grupinorm (nii meeskonnas kui ka perekonnas) soodustab hoopis psühholoogilise kliima halvenemist. Negatiivsed emotsioonid leiavad igal juhul väljundi - tagarääkimiste näol kohvinurgas, riskikäitumisega, vältimisena vms-na. Samuti vähendab see efektiivsust, sest kui inimene on negatiivsetest tunnetest pungil, siis juhivad teda tema tegelikult lootusetus, käegalöömine, pahameel. Meeskonnad, kes suudavad liikmete emotsioone mõista ja aktsepteerida, on pikas perspektiivis efektiivsemad ja paremas tujus. Hajameeskondade uuringud näitavad, et me vajame võimalust turvaliselt negatiivseid tundeid väljendada. Negatiivseid tundeid igal juhul on ja nendega  hakkamasaamine on eriti emotsionaalselt keerulise töö tegijatel keeruline. Enda tunnete pikaajaline kontrolli alla hoidmine ei toeta koostööd ega jätkuvat pühendumist. Samas on nn sekkumised ja tuge pakkuvad tegevused võrdlemisi lihtsad teha.

Kas koosolekud on vajalikud või ajaraiskamine?

Kõik oleme kuulnud, et lastel on vaja kindlat päevakava, mida ärevamad, seda kindlamat. Täiskasvanud vajavad samuti midagi kindlat, nimetaksin seda isegi rituaaliks. Kui on välja kujunenud rituaalid, nt kord nädalas me kõik kohtume, et aru saada, kuidas meil tegelikult läheb, siis see on üks pidepunkt, millest kinni hoida. Keerulistel aegadel ei ole tark seda vaidlustada. Rituaal võiks toimuda alati kindlal ajal ja selle ärajätmist kaalutakse vaid äärmisel juhul. Meil kõigil on palju tööd – see on arusaadav, kui aga kõik rabelevad üksinda oma keeruliste klientidega, siis me väsime kiiremini. Kindlad struktureeritud kokkusaamised minimaalselt kord nädalas, annavad nii ühtsuse kui efektiivsuse tunnet. Kui kohtumistel on lubatud väljendada ka rahulolematust ja teisi negatiivseid tundeid, siis saab võimalikuks üksteise usaldamine ja emotsionaalne toetamine.

Minu retsept on lihtne: kohtumistel, kus oleme koos, peab olema regulaarsus ja anname seal ruumi emotsioonidele, ka negatiivsetele. Loomulikult tuleb sellest ka edasi liikuda ning koosviibimisi tasakaalustada värske energia, lootuse ja tegutsemistahtega; ja see käib sinusoidina negatiivset MITTE vältides.