Kaasaegne sotsiaatria - kuidas jõuda hirmust arenguni?

Sotsiaatria tuleb kahest kreeka keelsest sõnast – socius, mis tähendab „teist kaaslast, gruppi“, ja iatreia, mis tähebab ravimist. Sõna autoriks on Dr. Jacob Levi Moreno, kes esmakordselt kirjutas sellest 1934. aastal oma ühiskonnakriitilises essees „Kes jääb elama?“. Kontseptsioon leidis laiemat tähelepanu 1940ndatel, tänasele väga sarnases sotsiopoliitilises olukorras. Sõja järgselt vajus aga uuesti unustusse. Organisatsioonide ja gruppidega töötades 2022 on vaja sotsiaatriat. Sotsiaatria võiks olla Moreno järgi meditsiini, sotsioloogia, psühholoogia ja ökoloogia derivaat, interdistsiplionaarne tuletis. Sotsiaater tervendab inimgruppide omavahelisi suhteid ja gruppide suhteid oma keskkonnaga. 

Tänases kontekstis paistab ühe erisusena hääbuvate gruppide puhul silma just see, millest lähtuvalt suhestutakse või suheldakse ülejäänud maailmaga. See on valu ja hirm. Organisatsioon püüab iga hinnaga vältida halba tulemust, hirmust tulenevad otsused on ebakindlad ja tihti heitlikud, organisatsiooni ja selle esindajate tegutsemist vaadates tundub, et nad nagu kardaks. Nad on hästi ettevaatlikud. Ellujäämine on prioriteediks. Meeleheide paneb käituma ootamatult ja hektiliselt. Organisatsioon ja inimesed on justkui traumatiseeritud. Arenev ja õppiv kooslus lähtub aga lootusest ja potentsiaalist – mis kõik on võimalik. Mõlemal juhul on realistlik varude ja riskide juhtimine mõistlik, kuid liigne hirm halvab. Hirmust ja valust lähtuv suhtlemine ei saa tuua rõõmu ja õnnetunnet. 

Indiviididega töötades tuleb trauma esmalt stabiliseerida. Esmaabiski õpetatakse, et esmalt veri kinni, vaata, kas hingab ja siis vajadusel südamemassaaž. Organisatsioonide ja gruppidega on sama – inerts on lihtsalt suurem. Esmalt peavad töötajad „jalad maha“ saama, turvatunne tagasi – siis on võimalik arendada ja innovatsiooni teha.